Täna eesti keele tunnis, pidime kõne esitama. Üks klassiõde võttis sellise teema, mille üle olen ma palju mõelnud. Kuid millegipärast inimesed saavad aru, kuid ei tee seda.
Nad mõtlevad, et sõbrad on neil alati olemas, et nad ei kao kuskile, kuid see ei ole tõsi. Reaalselt miks te ei hoia neid kes teile kallid on? Miks te lasete neil minna, miks te riivate teineteise tundeid? Ja pàrast vingute et teil pole sõpru. Kellegil pole sõpru kunagi olnud ja kui nad oleks siis nad, hoiaks neid. Reaalselt. Okei, ma saan aru et teil on raske, kuid teistel võib veel raskem olla.
Ma olen tänulik neile kes mu kõrvale jäänud on , kuigi ma olen vahest nö õel.