Kogu see elu on mõttetu. Miks ma pean pingutama ja endast kõike andma, et suhteid säilitada? 

Everything is fucked up

Ma ei suuda enam tugev olla. Kõik hakkas järsku kokku varisema. 

Pekki küll, eksamite ja muud murede tõttu olen ma täitsa unustanud ühe tähtsa asja. Vähem kui 3 nädala pärast on eelkatsed ja ma pole veel üldse valmis. Olen ainult kaks korda jooksmas käinud ja need korradki olid väikese distantsi peale. Ma ei kujuta ette, kuidas ma katsed ära teen -.- ilm keeras ka täitsa ära, sellise ilmaga pole just eriti mõnus trenni teha ju. Shit happens no

Lõpukellani on 9 päeva, esimese eksamini 15. Keskkool on varsti läbi, samuti üks oluline etapp minu elus. Tuleb taaskord alustada elu valgelt lehelt.
Nii palju asju on vahepeal juhtunud, et ei oskagi kusagilt alustada. Esiteks, ma jäin medalist ja headest kiituskirjadest ilma. Kui saan kiituskirju, siis väga mõttetute ainete eest. Kurb on, sest miks ma olen 3 aastat pingutanud, et saada midagi. Õnneks tuleb loodetavasti ainult 5 nelja tunnistusele, kuid väga lambistes ainetes: eesti keel, muusika, visuaalne kultuur, kehaline ja keemia.
Jah, ma suutsin enda inka 5-le ära teha. Napilt, kuid see on tehtud.

Kõige rohkem kardan ma inka eksamit. Kohati olen tugev, kuid suulises ja kuulamisosas olen nõrgem. Tuleb veel harjutada ja neid paremaks saada. Loodan, et saan enda B2 taseme kätte, et näidata endale ja ka õpetajale, et olen selle inka 5 ära teeninud.

Eesti keele eksami suhtes olen enam vähem maha rahunenud. Proovieksam läks suht normaalselt. Lugemine on täitsa ok, kuid kirjandi punktid olenevad täiesti teemadest.
Mata eksami saab ka loodetavasti vähemalt 4le tehtud. Õnneks valisin kitsa eksami, mis toob kohati naeratuse suule :)

Minu tulevikuplaanid on hetkel jälle väga hägused. Olen mõelnud paljudest kohtadest, kuhu võiks õppima minna. Samuti olen ma avastanud, et nendesse kohtadesse on raske sisse saada. Ühes ntks on ainult 16 kohta, teises rasked katsed. See tekitab minus kõvasti pingeid. Äkki saab mingil imekombel sisse.
Tänaseks on kõik.

"Käe kiri"

Käe kiri käsib:
kirjuta.
Kirjuta üles.

Kirjuta kõik kõigest,
lõpust lõpuni,
enese seest
kirega, verega.

Muud sul ju pole.

Muud sa ei taha:
muust pole niikuinii
midagi kirjutada.

Muu voolab maha,
aurub ja aegub
Muu pole miski.

Muust sa ei tea
mitte midagi.
Ei saagi teada.

Kirjuta.
Kirjuta üles kõik,
mida poe kunagi olnud.

Alles siis
kirjuta alla.

-Doris Kareva

Teate, ma alles praegu mõistsin, et ükski mees/poiss ei vääri mu pisaraid. Ma saan hakkama, see pole ju esimene kord ;) lihtsalt peab keskenduma muule ntks koolile, kuna see varsti algab.

Broken

I will be okay, see lihtsalt võtab aega. Mõne aasta pärast ma naeran selle olukorra üle, I promise.

Emotsioonid

Nii pekkis pole vist väga ammu olnud. Tulin täna koolist koju ülihalva tujuga. Mitte midagi ei tule enam välja. Mõnedes ainetes hakkavad hinded paranema, kuid teistes just vastupidi halvenema. Näiteks füüsika!!! No miks sa olemas oled. Ma reaalselt õppisin eelmiseks füüsikatööks, oskan praegugi neid asju, mis kordamisküsimustes olid, kuid töö saan kahe!!!! Kaks!!! Füüsikas! Nii hull pole olnud, okei üle-eelmise töö sain kolme.
Siis teiseks, kirjandus. Miks? Lugesin raamatust 8 pt ära. Sain isegi aru. Kuid lugemiskontrolliks tuli, üllatus-üllatus, kirjand raamatu põhjal. Arghh... Mina seda ei suutnud teha. Kirjutasin pmst vastused nendele nö küsimusele. Oleks väga õnnelik, kui kolme kätte saaks. Selline masendus tuli, istusin rongis, kuulasin maselaule ja soovisin, et ma kodus oleks ja emotsioonid välja nutta saaks. Täiesti jube! Ma ei jaksa enam tugev olla, tahan täitsa alla anda ju :( Tahan võtta endale puhkust, mida ma pühendangi endale, mitte ei tegele kooliga/muude muredega.
Lohutan end sellega, et kolme nädala pärast on vaheaeg. Kuid need kolm nädalat tulevad jubedad. Pean ühe füüsika töö ära parandama, ss tuleb veel üks töö, mida ma pean VÄHEMALT 4 saama, ja see ei tundu hea.

Hello...

Nii palju erinevaid mõtteid on peas, nii palju erinevaid valikuid, mida teha. Ehk olen taas tagasi. Koolis läheb ikka väga raskelt, see 12.klass ei meeldi mulle üldse. Kuidagi väga palju töid on ja väga palju õppimist nädalavahetustel. Ainult kuu aega veel ja siis algab vaheaeg, mida ma juba ootan. Jõulud on ka. Samuti uue aasta algus. Ma kardan uue aasta tulekut. Sest kooli tagasi tulles, tuleb meil esiteks valida, kas teha kitsa või laia matemaatikaeksamit. Kuidagi väga raske valik minu jaoks. 10ndas klassis mõtlesin, et teen igaks juhuks laia mata eksamit, nüüd hakkan kahtlema, kas ma seda edukalt sooritan. Ning samuti on mängus asjaolu, et ma ei tea veel kuhu edasi õppima lähen. Olen mõelnud väga mitmete asjade peale, kuid seda kindlat valikut pole veel teinud. Tahan tulevikus midagi lahedat ja huvitavat teha, kuid ka raha sissetoovat. Just see 'raha' panebki mind kahtlema, kas üks või teine asi on riski väärt. Ühelt poolt tahan ma midagi enda kätega teha, kuid teiselt poolt ma hakkan kahtlema, kas leidub ostjaid jne. Difficult thing. Ma tahan juba keskkooli ära lõpetada,tunda seda, et nüüdsest algab elu. Mul on juba nii kõrini sellest mõtetust tuupimisest koolis. Mõnikord ma hakkan kahetsema, et keskkooli valisin. Vahepeal pole midagi väga huvitavat mu elus toimunud. Ainuke asi, mis on märkimisväärne, on see, et ma sain nüüd lõpuks 18! Alguses oli täielik jee tunne, kuid nüüd hakkab reality tasapisi kohale tulema. Aga lõpetuseks lisan ma pilti enda selle aasta muusika loovtööst.

Summer 2013

Mõningaid pilte suve lõpust :)