Ainuke meeldetuletus temast ja olengi jälle minevikus. Jälle meenutan teda ja neid häid aegu. Vahest täiega igatsen neid aegu, kuid tean et ei saa kunagi neid tagasi.
Ei hakka kunagi temaga suhtlema, ei näe teda kunagi ja nii edasi. Ehk siis see on ammu läbi.

Just run away <3

Just run away
Nothing
 inside of me
Push me and manage me out
Just run away
I wanna let you down
Cause I ain’t crying and shout
Just run away

Just run away...

Ainult kolm sõna ühest laulust on mind haigelt kummitanud juba neljapäevast saadik. "Just run away...". Sellega on öeldud kõik. Vahest ma tahangi lihtsalt  kaugele ära joosta, kuskile , kus on soe ja kus on mõnus olla. Lihtsalt tahan...

Vaheaja rõõmud ja nukrad hetked, vaheaja tunded ja üldse segadused

Täna on juba reede ja ees on lühike nädalavahetus, kus midagi erilist ei toimu ja see lühike vaheaeg on põhimõtteliselt läbi. Kuidagi imelik on olla, sest minu arust vaheaeg alles algas. Ma võiks veel möllata ja nautida ilusat ilma, rõõmsaid päevi, mil ei pea üldse koolist ja kodutöödest mõtlema.

Vaheaja alguses olin ma kodus ja pmst väljas üldse ei käinud. Ma lihtsalt nautisin magamist, arvutit ja muusikat. Ei teinud midagi. Kolmapäeval siiski mõtlesin, et okei, peaks ju siis linna minema. Läksingi.

Neljapäeval ärkasin suht vara, kell 9 :O , sest pidime Andraga kokku saama ja kinno minema. Yay:D Käisime vaatamas The Lion King´i :D Ausalt öeldes, olen seda juba mitutuhat korda näinud ja see on mu lemmikuks hakanud, kuid Andra pole seda kordagi näinud ja sellepärast vaatasime seda :D Pärast seda olime veits Virus ja niisama naersime, mina tegin nagu alati marki täis ja umbes pool 3 hakkasime Vabaduse väljaku poole liikuma, kus ma pidin ühe tuttavaga kokku saama, Andra läks siis koju bussiga .

Saime siis M.-ga kokku ja ausalt öeldes, olin ma väga pettunud, sellest jalutuskäigust ei tulnud midagi välja ja umbes tunni aja pärast ma lihtsalt jooksin tema eest ära . Haige:S Praegu kahetsen hullult, et ma talle niimoodi tegin:(Aga liikusin edasi Kristiine keskuse juurde. Sain megahea sõbrannaga kokku, keda pole megaammu näinud. Nalja sai ikka hullult, nagu alati minuga olles :D

käisime ja vaatasime igasuguseid ilusaid kingi ja proovisime igasuguseid kleite selga. Aga siis mõtlesime, et oleme mõlemad väsinud ja kuna ei viitsinud üle tee peatusse minna, otsustasime, et teeme trolliga ringi, ehk sõidame Kaubamajani ja tagasi Mustamäe poole :D Ikka nii imelikud ;)

Koju jõudes olin ikka väga väsinud ja näljane, kuna pole midagi söönud poole kümnest mingi kuueni. Nagu ikka väga näljane:D

Ja reedel, ehk siis täna , tegime Andraga väikse pildistamise linnas, mul oli kooli jaoks vaja reklaamidest pilte teha ja siis tegimegi, lõpuks jõudsime Linnahalli juurde, kus mingi naine hakkas meid jälitama ;O käis meie taga ja värki. Tegin ka Andrast paar pilti ja siis meie esimese sõbrapilti ka :d Aga kuna meil hakkas külm, siis me otsustasime, et on aeg Viru juurde liikuda. Teel sinna kohtasin ma mõningaid inimesi, keda ei oleks oodanud kohata, nagu wow, mis te siin teete ? :D Virus me veits istusime ja nsm chillasime ja siis läksime mõlemad koju :D

Sellest vaheajast on mul kohe kindlasti midagi mida mäletada, nii head kui halba.

Cya:)

Arvan, et pean selle üritamise lõpetama. Arvasin, et suudan veel midagi päästa, kuid vist mitte. Kunagi oli meil ikka väga lõbus, kuid nüüd on see isik mind unustanud. Ei noh mis ma öelda oskan, suur aitäh selle eest!!!-.-
Nagu ma ei taha endale rohkem haiget teha, selle üritamisega ja hoolimisega. Kui ta ise ei taha enam minuga suhelda, siis pean ka mina sellest üle saama. Ja tundub et ma ei näe teda enam mitte kunagi ja ka ühele üritusele ei lähe. Kahju, et meil on siiski olemas ühised tuttavad ja ma ei taha et nad arvaksid et mina selles süüdi olen. Ka tema ei ole, ju siis pidi see sõprus kunagi lõppema. Aga siiski olen tänulik selle eest , mis kunagi oli.

Pekki:D ma ikka ei suuda unustada ja solvuda, mõtlen iga hetk ümber aga siiski.

Yeah

Ei ole ammu midagi kirjutanud. Yeah, raske on olnud, igasuguseid mõtteid on peas keerlenud. Nagu alati olen ma palju mõelnud oma veadest, sellest, mis läinud on. yeah. Täna on muidu juba pühäpäev ja see tähendab seda et homsest algab mõnus kuid lühike vaheaeg. Olen isegi mõned asjad plaaninud ja loodan et saan neid tehtud:) Selle nö veerandi lõpetasin enda jaoks suht halvasti, 1 kolm tuli ja päris mitu nelja. Lodaan et järgmine periood tuleb paremeni välja, ja ma ise pean ka pingutama. Vahest olen ma märganud, olen üpris tundlik, kui midagi valesti läheb siis kohe olen ma närvis või siis nö plõksin kõikidega, kes ette jäävad. Ei saa endast aru. Aga muidu tahan siiralt öelda inimestele, et andke andeks. Selle eest et ma teiega vähem suhtlen, selle eest et ma teid unustanud olen, selle eest et ma teid vahest solvan, ma tõesti palun andeks, sest mulle endale ei meeldi see mis ma teen. Ma juba nii ootan suve, mul tekib juba lausa suur tahtmine kõik need paksud ja soojad riided ära võtta. Täna olen terve päeva kodus käinud lühikeste pükstega, et vanemad vaatasid mind imelikult :D aga ikka juhtub . Aga sellegipoolest pean ma oma mõtted"sulgema" , sest muidu tuleb liiga palju asju välja:D tsau

Mitme pàeva mõtted

Mida ma teinud olen??? Kelleks ma muutunud olen??? Miks ma teen niimoodi????
Praegu avastasin ma et linnaelu on mind täielikult muutunud. Olen ülbeks hakanud. Ma ei taha selline olla, mulle ei meeldi see, et ma solvan kalleid inimesi, kuigi ei taha seda. Ma ei saa enda käitumisest aru.
Me ei pane tähele neid,kes meie kõrval on, vaid tahame kättesaamatuid.

Sain aru, et ma enam  ei usu paljusid. Ma ei usu neid ilusaid sõnu, mis mulle öeldakse. Olen targemaks saanud. Olen vastupidavam, suudan nàkku öelda, mis arvan ja mis ei meeldi. I am changed

Nii paljud inimesed üritavad mind toetada, kuid ma alles praegu mõistsin et ma pean ise sellest üle saama. See et te mind rõõmustate ei lahenda mu olukorda vaid lükkab selle pärastpoole lahendamiseks. Nii et ma pean sellega lihtsalt ùksi hakkama saada.

Ei saa üldse aru, mis mul viimasel ajal viga on. Unustan pidevalt palju asju. Tuju muutub palju kordi. Inimesed käivad närvidele. Muusika tekitab peavalu. Nutmine on kuskil minu sees,kuid välja ei tule. Tahan mõningaid inimesi, mu elust kustutada, kuid ei saa sest nendega on palju häid mälestusi. Hoolin nendest, kes minust ei hooli ja igatsen neid, kes mind ei igatse ega mäleta mind. Kogu see nö murede lumepall aina kasvab ja kunagi sulab see ja siis tulevad kõik asjad välja.

Olen mitu korda üritanud kirjutada, kuid ei tulnud eriti välja. Polnud seda õiget tuju ja tahtmist, ja muidu olen avastanud , et kui ma reaalselt õnnelik olen, siis ei tulegi mul midagi välja, siis ma ei oskagi kirjutada, need tunded tulevad väga labased.
Viimasel ajal ei olegi vist midagi huvitavat juhtunud. Aga siiski: eelmisel nädalal algasid meil esimesed majandusetunnid. Esimene mulje oli selline imelik, nagu väga imelik õpetaja tundus. Nii noor ja naljad olid ka imelikud. Kuid praegu olen ära harjunud selle noore õpetajaga ja tema naljadega.

Ma sain oma inglise keele kursuse viie!!! See on ikka väga hea tunne, eriti kui ma arvasin et mul tuleb neli.
Viimasel ajal olen ennast ikka väga halvasti tundnud. Pea käis pidevalt ringi ja siuke halb enesetunne oli. Praegu selgus ka et mul on ikka väga madal rõhk : umbes 100/50. Nagu saywhaat???!!!
Täna toimusid ka esimesed kultuurid mul, aga ma vist lasin neid suht üle chattides ühe erilise inimesega:D
Saime ka esimest kodust ülesanded, vist pidime mingi reklaamide kohta arutlust tegema:D .
Homme on meil ka suusapäev, mis tähendab seda, et kooli ei pea minema ja et päev tuleb lühike. Jee:D

Viimasel ajal on mul ka imelik nostalgia tunne tekkinud. Nagu mingi kevadmasendus. Igatsen Jäneda ilusat loodust, inimesi, mälestusi, hetki. Pidevalt mõtlen sellest et mis oleks kui ma oleks praegu ikka veel 9.klassis ja käiks ikka veel Jänedal. See nii kahtlane, kuid ma vahest isegi tahaks seda. Aga praegu pean tagasi oma reaalsusesse minema.