Arvan, et pean selle üritamise lõpetama. Arvasin, et suudan veel midagi päästa, kuid vist mitte. Kunagi oli meil ikka väga lõbus, kuid nüüd on see isik mind unustanud. Ei noh mis ma öelda oskan, suur aitäh selle eest!!!-.-
Nagu ma ei taha endale rohkem haiget teha, selle üritamisega ja hoolimisega. Kui ta ise ei taha enam minuga suhelda, siis pean ka mina sellest üle saama. Ja tundub et ma ei näe teda enam mitte kunagi ja ka ühele üritusele ei lähe. Kahju, et meil on siiski olemas ühised tuttavad ja ma ei taha et nad arvaksid et mina selles süüdi olen. Ka tema ei ole, ju siis pidi see sõprus kunagi lõppema. Aga siiski olen tänulik selle eest , mis kunagi oli.

Pekki:D ma ikka ei suuda unustada ja solvuda, mõtlen iga hetk ümber aga siiski.