Elu làheb edasi kuigi pool sinust vôib kadunud olla.

Praegu mõistsin ma et olen igasuguseid asju üle elanud ja et tegelikult elu sellega ei lõpe.
Sain praegu aru,et ta on pigem hea tuttav kui midagi enamat. Kuid tegelikult ma ei tea kus see piir asub,kuigi vahest tahaks.
Mõtlesin ka et kui meil see uurimus tuleb siis võiks mingi siukse teema võtta, kuid aega on veel palju.

Enesetunne on nii tuim praegusel hetkel. Pole üldse tundeid ega midagi sellist. Imelik,:(

Olen õnnelik,et kogu see segadus lõpuks ära lahendatud on.
Tàna oli muidu väga igav päev. Kooli ma ei läinud, kuna tundsin end halvasti. See oli nii armas Andrast et ta mulle pool 9 sõnumi saatis ja mind äratas:D tegelt nõme,aga hea kui inimesed hoolivad sinust ja muretsevad:)
Aga homme on geos töö,loodan et vähemalt 4 saan kätte. Inkas sain ma kolme ja olin pettunud-.-

Ma ei ole kindel,kas ma teen õieti,kas see valik on õige. Aga mul on vaja aega et mõelda,et aru saada,nii et loodan et see valik õige on:)

See et ma naeratan ei tähenda,et ma õnnelik olen.
Naeratus suul,kuid hinges valu.

Lihtsalt tahan, et ta saaks aru kui kalliks saanud ta mulle on ja seda austaks

Ei, noh ma saan aru, sellest, aga valus on ikkagi-.-

Miks alles nüüd sa leidsid aja..?

Peaks selle nädala kokku võtma.
Esmaspäev ja teisipäev olid lihtsalt haigelt venivad pàevad. Kolmapàev möödus kiiremeni: sain kehalises akrobaatika kava ära vastata. Järgmine nädal on poom...
Neljapäeval làksime Andraga suusatama. Omg, ma ei ole nii ammu suusatanud : pärast oli veits paha olla, kõik valutas.
Tänane päev on aga haigelt veninud. Prantsat olid lihtsalt väsitavad. Selgus et selle eelmise tunnikontrolli sain 5. Wow, aga siis õpetaja ütles et mul kirjutamisega kõik okidoki aga häàldamisega ei. Oh yeah...

Täna eesti keele tunnis, pidime kõne esitama. Üks klassiõde võttis sellise teema, mille üle olen ma palju mõelnud. Kuid millegipärast inimesed saavad aru, kuid ei tee seda.
Nad mõtlevad, et sõbrad on neil alati olemas, et nad ei kao kuskile, kuid see ei ole tõsi. Reaalselt miks te ei hoia neid kes teile kallid on? Miks te lasete neil minna, miks te riivate teineteise tundeid? Ja pàrast vingute et teil pole sõpru. Kellegil pole sõpru kunagi olnud ja kui nad oleks siis nad, hoiaks neid. Reaalselt. Okei, ma saan aru et teil on raske, kuid teistel võib veel raskem olla.
Ma olen tänulik neile kes mu kõrvale jäänud on , kuigi ma olen vahest nö õel.

Lihtsalt pean kuskile oma tundeid kirjutama.

Ma ei saa endast enam üldse aru. Mu tuju on nii muutlik, täna oli eriti hull. Tegelt mul on iga talv selline, aga ikkagi käib närvidele.
Iga kord kui ma oma elu uuesti alustan, toimub midagi sellist mis selle jälle rikub; midagi sellist halba või siis head mis ära kaob ja endast màlestusi jàtab. Iga päev lõpeb sellega et ma mõtlen SEDA KÕIKE UUESTI LÄBI. Aga muudmoodi ma ei oska. Täna oli suur tahtmine kellegiga rääkida, mõtlesin et kirjutaks Annule, aga tuli meelde et me oleme veits kauaks jäänud ja siis lihtsalt saatsin paar smsi, tavalist. Andra on ka see inimene kellega võib rääkida aga ei taha tüütuks minna. Ja lõpude lõpuks jätsin kogu selle asja endasse-.- kurb:( terve päev oli mingi hull värk, reaalselt praegu on ka kurb olla. Siuke nututuju on peal, kuid mul on sellest nutmisest kõrini:(

Mis oleks siis kui ma lihtsalt vahepeal ära kaoks? Kas üldse keegi igatseks mind? Kahtlen selles. Aga võib olla on neid inimesi kes mind päriselt igatsema jääks. Kuid mitte kauaks.

See pilt väljendab kõige rohkem seda mida ma teha hetkel tahaks.

Kui inimene mind päriselt vajaks siis ta tõestaks seda, sest tavalised sõnad enam ei loe

Mase-.-

Vihkan seda enesetunnet, kui mind ei vaja keegi. Kui inimesed on kahepalgelised, kui inimesed valetavad näkku. Lihtsalt vihkan

väsinud

Mul on sellest õppimisest juba kõrini. Homme veel mata töö. Vingumine ka ei aita-.-

Imellik

Olen üldse màrganud, et inimesed ei jää mu ellu kauaks, nad tulevad ja lähevad, aga mina jään.
Umbes aasta tagasi, olin omadega läbi. Vihkasime ühe teatud isikuga teineteist. Aga millegi pàrast märtsis- aprillis hakkasime uuesti suhtlema. Ta sai mega kalliks teatud ajaks ja siis kadus mu elust. Ma vist annan inimestele kergelt andeks.

Ma olen aru saanud,et ta ei ole minu inimene. See on hea,et ma seda varakult aru sain,sest hiljem oleks võib olla nats liiga hilja. Muidu esimene koolinädal on läbi. See on raske olnud. Järgmine nädal on ka raske,kolm tööd ja siis ka veel nv-l kõne kirjutada. Ei, ma üldse ei põe sellepärast,aint mulle ei meeldi kõnet esitada,ma võin kirjutada küll aga ma ei ole esineja tüüp. Okei,ma olen mitu korda teadustaja olnud ja näidendis mänginud,aga ma olin Jänedal,kus ma olin teistsugune. Klassi ees esinemine ei rõõmusta mind. Ma ei ole lihtsalt selle jaoks loodud:-D eriti veel piduliku kõnega. Mõtlesin et kasutan meie 9.klassi lõpukõnet,mida ma kirjutasin,aga see oleks feil või nii. Ilm on ka siuke, et annaabi(( tuiskab. See ei meeldi mulle. ....

Njahm. Täna on juba esmaspäev. Nagu argh..hommikul ei olnud mul tahtmist kooli minna. Imelik,sest see kool meeldib mulle,aga mitte esmaspäeviti-.-jhm. Ma avastasin et mul on telefonis pmst ainult kurb muusika. Kuid see muusika tõstab mu tuju. See on ka imelik. Ma tean kindlalt mida tahan,kuid kui see soov hakkab täituma, hakkan ma kartma. Ma tahtsin tükikest õnne. Sain seda,kuid nüüd ma kardan, et ma ei saa sellega hakkama, et ma ei suuda seda hoida, et ma kaotan seda. Ma tõsiselt kardan et kaotan teda. Mul on siuke tunne,et ma tahan teda näha. Aga ma ei julge seda öelda. Ma ei taha tüütuks minna. Ma ka ei taha armuda,veel mitte. Ma olen jälle segaduses. Siuke tunne et ma ei postita seda blogisse. Mõned laused on liiga isiklikud või nii.

Mul on kuidagi imelik tunne. Kui ma tunnen end õnnelikuna,siis mul ei ole ùldse mõtteid,mida võiks kirja panna. Ja kui ma ei tunne end eriti õnnelikuna,siis on neid mõtteid liiga palju ja ma ei jõua neid kirja panna. Reaalselt imelik. Ma olen praegu aru saanud,et see vaheaeg on parim olnud. Nagu reaalselt. Aga ainuke asi,mis mind häirib on see,et ma ei saa aru mida ta päriselt mõtleb. See on haigelt hull. Mingi imelik enesetunne on ka. Ma isegi ei oska seda seletada. Asjad lähevad ka nii kiiresti, et ma ei jõua neid jälgida. Kahtlane.

Õnnehetked on reaalselt lühikesed. Selles olin ma eile järjekordselt veendunud. Eile ma tundsin end nii, nagu ei ole ammustest ajadest tundnud. Ma ei mõelnud teatust isikust ja lihtsalt naudusin hetke. Carpe diem. Kahjuks see hetk lõppes ja ma pidin tagasi reaalsusesse tulema,kus kõik on teistsugune.

Täna on mul reaalselt kiire päev olnud. Hommikul oli mul esimest korda hambaarst. Võeti breketid ära:)ma nats feilisin,enne seda kirjutasin fb-ki et saan brekud ära ja kui koju jõudsin avastasin et mu hambaarst laikis seda :-D Teist korda sain ma alla endale plaati,mis on reaalselt rõve. Kahe paiku saime Andraga kokku käisime koolis asju võtmas,siis kõndisime lepistiku peatusse ja istusime bussi peale,sealt ma läksin vanaema juurde,sõin ja uuesti vàlja. Seekord Kristiine keskuse juurde ja sain ühe netituttavaga kokku,keda pole ennem näinud. Ee..mingi kohe alguses oli nii,et me mingi 5minutit otsisime teineteist:-D:-D feil. Nagu reaalselt käisime igal pool ringi,alguses mingide majade vahelt kõndisime kuskile :D hiljem ma sain aru et see oli ta kodu:D nii...uuesti Kristiinesse ja mingi ta ema ilmus kuskile ja siis nad läksid,noh ma ka mingisse poodi. Esimene mu mõte oli,et whaaaat shoppama w???? Aga selgus et nad vahetasid pusa :D ee..jätsime ta emaga hùvasti ja läksime vanalinna,jalutama. Sain endale väikse eksursiooni:-D ei noh ega meil parematki teha polnud,kui vanalinnas vihma käes jalutada. Aga oli lahe,nagu reaalselt ma ei kahetse seda :D kui ma trolli peale istusin,tahtsin veits magada aga troll läks katki:D ja ma pidin mingi megakaua järgmist ootama. Aga ma lähen puhkan Ciao;* A seda et ma praegu avastasin,et mu blogi pealkiri sobib mu tänase meeleoluga.

Ma praegu mõtlesin ja avastasin,et mul on blogis peaaegu 50postitust aga ma pole kordagi enda kohta midagi öelnud. Minu nimi on siis Valeria,olen 16. Hüüdnimesid on palju:Vallu,Vaalja,Valdis,Nika. Neist kõige rohkem meeldib esimene ja kolmas on see mis kunagi närvidele kàis. Olen sündinud linnas nimega Narva ja enne kooli.minekut kolisime linna,siis läksin kooli ja õpisin seal nats rohkem kui 5 aastat. 19.novembril vahetasin kooli ja tulin Jänedale,kus lõpetasin põhikooli. See aasta läksin gümnaasiumisse linna. Huvideks on mul kirjutamine,eriti öösiti,kui ma voodis üritan magama jääda. Panen oma mõtteid kirja. Rahvusest olen venelane,kuid olen avastanud et eestlastega suhtlen rohkem. Wow,)see on suht lahe. Nii.. Kodus on mul koer,kass ja lind. Koer on saksa lambakoer. Kass on tavaline,ja lind on ka mingi. Hmm.....ma ei tea,mida veel lisada võiks. Iseloomult olen liiga avatud inimene,mis ei ole eriti hea,sest ma võin hakata võõrastele oma minevikust rääkida. Aga praeguseks kõik. Ciao;*

Ma ikka veel tahan teada, kes need isikud on, kes seda kirjutasid sayatme'sse 1. notsaukallike , matean ,et sa ei tea kes ma olen , agaikkagi , pean ma mainima kui kalliks sa oled mulle viimase kuu ajajooksul saanud ; )  take care musike ; )  tsau 2. Sa oled lihtsalt nii tore ja armas. Sinuga koos veedetud ajad on mul alati meeles. I love you!!!!

On hetki mida võime korrata ja on kordi millest mööda tormata....Vist iga inimene, kes neid sõnu kuulnud on, on mõelnud oma olukorra peale. Ka mina pole erand. Neid hetki, mida ma korrata tahan on vist liiga palju. Neid ei saa kunagi tagasi ja nad elavad ainult mälestustes...Iga inimene on öelnud seda ,mida ta pärast kahetses. Olgu see kas midagi valusat või mingi ülestunnistus. Argh.. Ka siin pole ma erand. Juhtus see 22.detsembril 2010 Nats rohkem kui aasta on sellest möödunud,kuid arvatavasti kahetsen ma seda veel kaua. Ma loodan, et see inimene ei loe seda postitust ja isegi kui loeb siis loodan et ta ei mäleta seda...Iga inimesel on sõber või sõbrad kellega ta hullusi teinud on. Ma olen õnnelik, et mul neid palju on. Aitäh teile kallikesed...Igaühel on lemmiklaulud, mis seonduvad ühe kindla isikuga, mälestustega, tunnetega kellegi vastu. Nelly - " Just a dream " Rihanna ft. Eminem - " Love the way you lie "...Igaühel on keegi, kelle kohta käib aforism: "You were a dream, then reality, now a memory" Keegi, kellega praegu te läbi ei saa, kuid kunagi olite nö lähedased. Te võibolla igatsete seda inimest, võibolla mitte. Aga te mäletate teda, kuna ta oli parim. Viimasel ajal olen ma üldse palju mõelnud. Sellest, kes tõelised sõbrad on, sellest kes on viimasel ajal kalliks saanud. Olen ka palju kirjutanud. Igale poole.. lehtedele, telefonisse, blogisse. Olen muutunud, ei nuta enam mineviku taga vaid teen sellest järeldusi ja panen neid kirja. Olen oma luuletamishuve kaotanud, kuid mitte kirjutamise. Mu blogi statistika on tõusnud, kuid ma ei tea paljud seda päriselt loevad. Te võite mulle sellest teada anda.

aasta esimene päev

Aasta esimene päev algas sellega et ma kirjutasin fb-i "Happy new year!". Mingi hetk avastasin ma et kell on varsti 14:00 ja hakkasin riidesse panema, et Liisuga välja minna. Yay. Käisime Musta Täku Tallis kakaot joomas ja reaalselt naersime nagu hullud. Ma vist nakatan inimesi selle naermisega:-D Siis läksime piljardit mängima ja jalutasime niisama. Vahepeal ma solvusin Liisu peale, ei kommenteeri miks :-D Jagasime kingitused ka ära(finnally). Sain ehteid ja ühe ilusa raami,milles oli Liisu pilt sees. Aww.... Vahepeal ilmusid kuidagi Aaron ja Janar ja mingi käisid meil järgi. ;) japp. Kuulasid meie juttu pealt ja vaikselt kommenteerisid seda :D ei noh vahepeal Liisu hakkas arvama et me J-ga vihkame üksteist;) a ja me käisime Annu maja ees,kuid teda ei olnud kodus ja siis me läksime Linka maja ette ja ta tuli välja. Mängisime jälle piljardid ja läksime kõik koju. Muidu oli väsitavalt lahe päev. Tänks,Liisu.

2011 is over

Aasta 2011on läbi. Nagu alati meenutan ma oma möödunud aastat. Palju asju on juhtunud,on ka neid mida kahetseda, mille üle rõõmus olla. On olnud päevi,millal ma naersin nagu hull,on olnud ka kurbi,millal ma nats nutsin. Eelmisel aastal on Angelica minust palju pilte teinud. Ka on palju neid kus peal oleme Inxuga. Olen tol aastal paljude inimestega kohtunud,kes on mulle kalliks saanud. Mõnedega olen just vastupidi kaugeks jäänud. Kuid ma ei kahetse midagi. Eelmisel aastal lõpetasin ma põhikooli,lahkusin kallist kohast. Alustasin uue elu,keskkoolis. Olen õnnelik,et valisin just selle kooli. Kuid iga aasta kunagi lõpeb ja inimesed peavad oma eluga edasi minema. Ciao;*