Mul on kuidagi imelik tunne. Kui ma tunnen end õnnelikuna,siis mul ei ole ùldse mõtteid,mida võiks kirja panna. Ja kui ma ei tunne end eriti õnnelikuna,siis on neid mõtteid liiga palju ja ma ei jõua neid kirja panna. Reaalselt imelik. Ma olen praegu aru saanud,et see vaheaeg on parim olnud. Nagu reaalselt. Aga ainuke asi,mis mind häirib on see,et ma ei saa aru mida ta päriselt mõtleb. See on haigelt hull. Mingi imelik enesetunne on ka. Ma isegi ei oska seda seletada. Asjad lähevad ka nii kiiresti, et ma ei jõua neid jälgida. Kahtlane.