Suvest on jäänud vaid mõned päevad. Ja siis algab kool. 11. klass. Võib olla ootan seda, võib olla mitte. Ise ei saa aru enda tunnetest. Sõidan Ülemiste poole. Nagu olen 3 korda nàdalas kaks kuud teinud. Kuid, ei, ma ei lähe tööle. Kuigi tahaks. Ma ei näe enam neid inimesi pidevalt, ei naera nendega, ei pane enam kaupa välja ega tee korda riiuleid. Jään igatsema neid. Jäävad ainult mälestused ja tunded.
Nad ei ole enam nii lapsikud nagu eelmine aasta. Nad on rohkem täiskasvanulikumad. Imelik. Kõlarites käib Sean Paul'i "She doesn't mind", mis paneb mind järjekordselt mõtlema temast. Jah, temaga oli raske ja temata on võimatu olla. Igatsen, kuid ei saa midagi muuta. Samuti tulevad kõik teised meelde, ma ei nàe neid enam kunagi. Liiga vanad ja abielus. Poiss jookseb t-sàrgi väel vihma käes. Imestan kas tal külm pole. Kuigi ise olen suht lahtiselt riies. Ja jààn haigeks. Aga àkki nii ongi parem? Äkki siis hakkab keegi hoolima? Tàielik masejutt, kuid siukse ilmaga teisiti mõelda ma ei oska.